Võrdluses 0 toode(t) Ostukorvis 0 toode(t)
X

Jaanuarikuu kalapüügid sõltuvad ilmast



Jaanuarikuu kalapüügid sõltuvad eelkõige ilmast. Kui ilmad on soojad ja jääd ei ole, on kalastajate võimalused paraku üsna piiratud. Jäävabast merest on võimalik spinninguga püüda meriforelli, kes hoiab talvel liivasemate alade peale. (Harvad ei ole juhused, kus landile ujub järgi korraga mitu kala, kuid ükski neist ei tee suud lahti ega haara lanti.) Külma veega on iherused loiud ja võtu saamiseks tuleb kerget lanti kerida nii aeglaselt kui vähegi võimalik, tehes kerimises pikki pause. Madalamast veest liiva pealt on võrguga võimalik tabada siiga, jäävabast veest saab püüda haugi. Viimast tasub siis otsida madalamatest järve- või meresoppidest ja peibutisena proovida väga aeglaselt mängivaid lante.

Tavaliselt tekib jaanuarikuu jooksul jõgedele ja järvedele ka inimest kandev jääkate ning siis tasub siku- ja kirbuõnged kiiresti välja otsida, sest esimese jääga on ahven julge ja võtab hästi. Esimesena jäätuvad tavaliselt väiksemad sisemaa järved ning sel ajal on reaalne saada kenasid ahvenasaake, mida hiljem sõpradele suuremaks valetama ei peagi. Ilusat ahvenat maksab nii järvedes kui ka jõgedes otsida eelkõige sügavamatest aukudest ja nende nõlvadelt. Lisaks ahvenale püütakse jaanuaris sisemaa veekogudest jää alt ka haugi, kõige edukamalt vast taliundadega, kuid igal juhul tasub proovida ka suuremaid põiksikusid.

Sageli on jaanuaris kandev jää olemas ka Pärnu lahel. Seal püütakse ahvenat eelkõige nn Pärnu kombainiga, mille lõpus on kirvekujuline lant ja üleval 1–2 tehisputukat, nn muškat. Esimestel püügikordadel tasub kala otsimisel juhinduda eelkõige teistest kalameestest, sest tõenäoliselt on aktiivsed ahvenaparved juba üles leitud.

Jaanuaris jäätub tavaliselt korralikult ka Peipsi järv ja hea võtuga ahvenaparve peale sattudes ei ole kümne- ja enamagi kilosed saagid üldse haruldased. Peipsil tasub kala püüda eelkõige suuremate püst- või horisontaalsikuskatega, hästi sobivad suuremad stingerid ning 5–9 cm pikkused põiklandid. Kes sikupüüki ei valda, püüavad Peipsil ahvenat kirbuõngega, söödaks sääse- või kärbsevastne. Kui kuu teises pooles tuleb kandev jää ka sisemaa jõgedele, algab seal ahvenapüük kirbuõnge ja sikuga ning haugipüük undadega.

Kui enamiku kalade aktiivsus jääkatte tekkimisega üldiselt väheneb ja kalad alles harjuvad uute oludega, siis külmalembeline luts muutub just aktiivseks ja rändab kudeplatside poole, toitudes aktiivselt. Jaanuarikuu ongi aasta parim aeg lutsupüügiks, siis on jõgedes ka suured, 1–2 kg kaaluvad merelutsud, keda muul ajal püüda ei ole võimalik. Kõige popimaks talviseks lutsupüügikohaks on Kasari jõgi, ent lutsu saadakse edukalt teistestki merre suubuvatest jõgedest ja ka näiteks Suur-Emajõest.

Lutsupüügil on kõige tähtsam üles leida kalade rännutee, mis võib olla suurest jõest vaid meetri või paari laiune rada. Püügile tuleb ennast sättida pimeda saabumisel, sest päeval (aga ka pärast südaööd) ei ole luts eriti aktiivne. Parimad on pilves ööd, sest ka ere kuuvalgus ei ole lutsule meelepärane. Üldiselt öeldakse, et mida halvem ilm, seda aktiivsem kala. Kui hämaras õnnestub mõned võtud saada, võib püüdma jääda terveks õhtuks, aga üldjuhul ei ole mõtet jää peal istuda üle südaöö, sest siis lõpetab kala toitumise. Kui hämaras ühtegi kontakti saada ei õnnestu, on tõenäoline, et sel ööl või ses kohas kala ei liigu.

Jäävabadest jõgedest võib lutsu püüda tavalise põhjaõngega. Lutsurakendus on lihtne: tina kinnitatakse jäigalt ja pealiinile seotakse kaks 30–40 cm pikkust lipsu. Kuna tegemist on jõulise kalaga, võiks lipsu läbimõõt olla 0,3 mm ja konks suuremapoolne. Hea, kui konksusäärel on kidad, mis sööda korralikult paigal hoiavad. Söödaks sobib hästi terve väiksem kala või kalatükk (soovitavalt kiisk), krevett või ka ööuss.

Kui jõgedel on jää juba peal, saab lutsu püüda talitonka või sikuskaga. Erinevalt Soomest on Eestis keelatud püük lutsumännaga, mis toimub tragimise põhimõttel. Lutsusikuska peaks olema erk, sellele võib lisada helkivat jõulukarda. Tihtipeale kleebitakse siku peale ka reflektorkleepse, kaetakse siku soomuslakiga või pannakse kaks sikut landirõnga abil n-ö kokku, seljad vastamisi. Lutsude ligimeelitamiseks võib siku söödastada kiisa saba- või fileetükiga. Lutsule meeldib müra, sestap on püügi ajal mõistlik sikuskaga aeg-ajalt vastu põhja kolistada ning mudapilvi üles lüüa.

Tekst: Ajakiri Kalastaja.