Ahvenapüük Peipsi järvel

Peipsi järv on üks meie kahest kalameeste tõmbekeskusest, mida lisaks Eesti ahvenafännidele külastab ka suurel hulgal Läti kalastajaid. Ei ole midagi vahetumat ja emotsionaalsemat, kui püüda ahvenat pisikese ja tundliku taliridva ja peene tamiiliga, tunnetada vahetult iga võtmist ja kala vaid tundlike näppude abil jää peale sikutada. Talve alguses võtab ahven üldjuhul hästi sikut, veebruarist alates aga kipuvad sikumeeste saagid väiksemaks jääma. Siis on suurem lootus ahvenat tabada sääsevastsega söödastatud kirbuõngega.

Kalamehe seisukohalt võib Peipsis eristada kaht sorti ahvenaid. Kalda lähedalt püütakse reeglina nn kohalikku, harjumuspäraselt rohekates toonides ahvenaid. Need kalad on pisemad, kaaludes kuni 100 grammi, ent on näiteks kirbuõngega püütavad enamuse aja talvest. Parimad saagid saadakse siiski kaugemalt järvest, kus põhisaagi moodustavad korralikus suuruses nn järveahvenad. Need kalad tunneb ära hallika tooni järgi. Hea võtu korral ei ole kümnekilone saak mingi haruldus, oskajad mehed tulevad järvejäält koju ka 40-kiloste ja suuremate saakidega. Ilusas mõõdus järveahven peab jahti parvedes ning toitub pisikaladest (peamiselt Peipsi tindist), sestap annab tema püügil reeglina kõige paremaid tulemusi sikupüük, eriti just talve esimeses pooles Talilant Lucky John S-3.

Peipsi kalamehed jagunevad üldjoontes kaheks – need, kes püüavad ahvenat sikuskatega ja need, kes eelistavad püüki kirbuõngega. Sikudest kasutatakse Peipsil valdavalt suuri, 10–40-grammiseid mudeleid, mis sügava peal kiiresti põhja vajuvad. Landitüüpide osas kindel favoriit puudub, toimivad nii klassikalised ühe ja kahe konksuga püstsikud, keti va värvikonksuga püstsikud (mõlemad võivad olla söödastatud ahvenasilmaga), põiklandid kui ka kolmkandid. Kes püüab kirbuõngega, võiks eelistada keskmisi ja suuremaid volframkirpe, mis söödastatakse sääse- või kärbsevastsega. Peaaegu sama hästi kui klassikaline siku toimib Peipsil ka Pärnu rakendus (nn Pärnu kombain). Lisaks eelnimetatutele püütakse Peipsil ahvenat ka baldaa ja roikkuga, ent eelmainitutest vähemal määral.

Kala otsimise märksõnadeks talvisel Peipsil on madalike servad ning rüsid. Kivimadalikud ja nende ümbrus on klassikalised ahvenakohad nii suvel kui talvel, rüsid ja jääkuhjatised aga pakuvad varjevõimalust Peipsi tintidele. (Ja kuhu need rüsid ikka mujale tekivad kui „mätaste“ juurde.) Kus aga on toit, seal leidub alati ka sööjaid. Väga tihti on just rüside juurest saadud sikuahvenatel tindid otsapidi suust väljas. Kui püük käib jääkuhjatiste ja rüside lähedal, pole tarvis kala otsingut alustada ilmtingimata põhjast, vaid pigem jää alt – sageli on ahven just seal või ka pooles vees.

Aktiivse kala otsimine Peipsil on hõlpsam, kui on kasutada mingi motoriseeritud liikumisvahend – mootorsaan, ATV, motokoer vmt. Kes aga armastab püüda seltskonnas ning naudib kõike, mis sellega kaasneb, võib kasutada saanitaksode teenuseid.

Soovituslik varustus