Jää annab kalamehele vabaduse

Üks korralik talv on harrastuskalastajale püügikalade arvu mõistes oluliselt vaesem aeg kui jäävaba periood. Mitmed põnevad liigid (näiteks linask, karp jt) pole talvel üldse püütavad, teiste tabamiseks kuluv aeg ja vaev aga ei pruugi suurema osa talvest väärida küünalid (näiteks latikas, säinas). See-eest võimaldab jää kalamehel minna ja püüda ka niisugustes kohtades, kuhu suvisel ajal ilma paadita ei pääse. See on võimalus, mis paneb talipüügifännid juba detsembris pikisilmi kandvat jääd ootama. Tavaliselt ongi püük kõige põnevam esimese jääga, sest siis on kala veel sügiseselt aktiivne ja võtab ahnelt nii sikut kui kirbuõnge. Kes on otsustanud esimese jää võludest osa saada, peaks kasutama kindlasti uppumatut talikostüümi ning olema muidu ettevaatlik.

Ahven on talvisel ajal harrastuskalamehe põhiline püügiobjekt. Ehkki kõikjal Eestis on tegemist sama kalaliigiga, võivad viisid, kuidas teda erinevatel veekogudel püütakse, olla vägagi erinevad. Eestis on kaks suurt ahvenapüüdjate mekat, Peipsi järv ja Pärnu laht (nendest tuleb juttu allpool), lisaks püütakse ahvenat ka sisemaa veekogudest. Põhiliselt jahitakse talvel ahvenat siku ja kirbuõngega, vähem muude püügiriistadega (roikku, baldaa, talvine ujukiõng, jõetonka jt).

Teine põhiline talvine püügikala ahvena kõrval on haug. Talvine haugipüük võib vastavalt sellele, kas ja kui palju antud päeval toimub, olla väga äge ja elamusterohke või parajalt rutiinne ja nüri. Korralikus mõõdus haug (me ei räägi 20–30 cm pikkustes „pulkadest“) ei ole talvisel ajal aktiivne kaugeltki mitte iga päev, vaid võib-olla ainult paaril päeval nädalas ja siis kah tund-paar. Haugi võttu mõjutab ka üsna tugevalt ilm. Üldiselt on lihtsam edu saavutada kergete plusskraadide ning pehme ja sombuse talveilmaga. Tuuline ning külm ja krõbe ilm aga tähendavad enamikel juhtudel seda, et suurt saaki ja elamusterohket püüki tõenäoliselt oodata ei ole.

Haugi püütakse talvisel ajal põhiliselt siku ja taliunnaga. Lantidest saavad kõige enam tööd põiklandid e balanssiirid, unnakonksu otsa aga läheb tavaliselt see kala, mida kätte õnnestub saada. Enamasti on selleks särg või ahven.

Särg muutub püügikalana südatalvel aktuaalseks tavaliselt siis, kui ahvenalootused on mingil põhjusel väikesed või on haugipüügiks tarvis elussöödakala. Hoopis eraldi teema on särjepüük Peipsil, eriti vastu kevadet, kui püüki hakkab tulema suurel hulgal ilusas mõõdus särge. Need viimased pole hinnatud mitte ainult lätlaste, vaid ka arvukate kodumaiste kalameeeste seas. Hilistalvine suur särg avaldab peene tamiili otsas päris korralikku vastupanu ning kõlbab krõbedaks praetuna ning marinaadi panduna ka süüa.

Talvine särjepüük öeldakse olevat mugava mehe püük – pole vaja kogu aeg ringi tuuseldada ja uusi auke puurida nagu sikupüügil või ka ahvenat kirbutades. Kui ilm on ilus, tuult ei ole ja päike paistab, on mõnikord päris vahva rahulikult särge püüdes hommikut nautida. Särge püütakse põhiliselt kirbuõngega https://salmo.ee/et/61-mormyshka-flies, vastu kevadet ka jõetonka (feeder) https://salmo.ee/et/ice-rods-tips/144012-udilishhe-zimnee-team-salmo-ice-feeder.html, talvise ujukiõnge või roikkuga.

Lisaks ahvenale, haugile ja särjele pakuvad talvisel ajal kalamehele huvi veel ka tint (kõrgelt hinnatud püügikala, paraku on viimastel aastatel olnud kalamehe mõistes tindiga Pärnu lahel kehvasti – jää all pole seda kurgilõhnalist kala niisugusel määral lahte tulnud, et teda spetsiaalselt püüda kannataks), luts (põnev püügikala, kellele kehtib 2017. aasta algusest kõigis veekogudes ühtne alammõõt 40 cm) ja vimb (püük eeskätt kevade poole Pärnu, Pirita jt. mereühendusega jõgedes nii siku kui kirbuõngega). Vastu kevadet, kui päike kõrgemalt käib ja veed liikuma hakkavad, võib mõnel veekogul osutuda vägagi edukaks ka latikapüük kirbuõngega. Pärnu jõe alamjooksul püütakse talitonkaga ka nurgu.

01. veebruarist lõpeb jõeforelli keeluaeg. Sel ajal aga pole kudemisest ja talvitumisest nõrk täpiline iludus kaugeltki nii atraktiivne vastane kui kevadel ja suvel.

Soovituslik varustus