Tooted puuduvad
Hinnad sisaldavad makse
- Rullid
- Ridvad
- Tamiilid Nöörid
- Landid
- Talv
- Riided Jalanõud
- Vaba aeg
- Tarvikud
- Konksud
- Ridvahoidjad
- Noad, Tööristad, Lõikelauad
- Polaroidprillid
- Ujukid, Rakendused, Stopperid
- Valguspulgad, Signalisaatorid
- Tinad, Tinakomplektid
- Kotid, Rullikotid, Ridvakotid
- Söödakorvid, Feedrikõrred
- Pöörlad, Karabiinid, Rõngad
- Trossid, Lipsud
- Kahvad, Maimukahv, Sumbad, Kahvapikendused
- Kastid, Karbid
- Rakendused
- Määrded, Puhastusvahendid, Liimid
- Muud aksessuaarid
- Autoklaavid
- Söödad
- Paadid
- Kampaania
- Teenused
Suvine ahvenapüük
Suvise ahvenapüügi võib väga laias laastus jagada kolmeks – püük Peipsil, merel ja sisemaa jõgedel-järvedel. Kõigil neil veekogudel on oma spetsiifika.
Peipsil algavad tõsisemad ahvenatalgud tavaliselt augustis. Triibulised on juba alates juuli keskpaigast vaikselt parve kogunenud ning talveks valmistudes piiravad suured ahvenaparved sisse maimud, kellest end aktiivselt täis süüakse. Kui kalaparv on üles leitud, võib teda püüda ükskõik millega alates ussiõngest ja lõpetades spinninguga, sest sel ajal on ahven ablas.
Peipsil on üks huvitavamaid, kiiremaid ja atraktiivsemaid püügiviise suvesikuskaga. Sobiva ridva võib iga mees 50 cm pikkusest puutükist ise käepäraseks voolida, sellele on vaja kerida 10–15 meetrit jämedat, 0,45–0,60 mm-st monofiili, liini lõppu aga kinnitada 40–80-grammine tinast suvesikuska ja sellest kõrgemale kaks 1–3-harulist konksu, mille külge seotakse punase lõnga tutid. Tegemist on kõige robustsema harrastuspüügivahendiga, mida Eestis kasutatakse.
Kõige keerulisem on aktiivse kala ülesleidmine. Üks võimalus on jälgida teisi paate, sest ette tuleb sedagi, et kuskil on aktiivne kala, kuid ühtegi veepealset märki sellest ei ole. Enamjaolt toimub kala otsimine aga kajakate järgi ja nende liikumise jälgimiseks on hea paati kaasa võtta korralik binokkel. Kui kajakaparv kuskil kokku koguneb ja pea ees vette raiuma hakkab, on kindel, et just seal on ahvenaparv maimud põhjast lahti tõstnud ja toimub aktiivne õgimine, millest võtavad osa nii ahvenad kui linnud. Nüüd pole muud, kui tuleb end paadiga kajakate alla lasta, siku vastu põhja sokutada ja ridvaga 20–40 cm pikkuseid tõsteid teha. Kui kala on all, siis sikut ja lõngaga kolmikuid ka võetakse. Harvad ei ole juhud, kus kala on mõlema kolmiku ja mõlema sikukonksu küljes.
Lisaks rihmamisele ja võdikutega püügile on Peipsil levinud veel ka vobleriga trollimine. Selle käigus tabatakse sageli kiloseid ja suuremaidki trofeeahvenaid. Üks toimivaid lante on pika punase keelega Rapala Jointed Shad Rap, aga töötavad ka teised analoogsed peibutised. Põhiline püük käib madalike ümbruses.
Sisemaa jõgedel-järvedel on viimastel aastatel suure revolutsiooni põhjustanud microjigi ja erinevad lipsrakendused (dropshot, Carolina jt) . Kui varem oli põhiliseks püügivahendiks ussiõng ning lantidest kasutati valdavalt pöörlevaid, siis nüüd on jõuliselt nende kõrvale kerkinud eeskätt nn söödavad võdikud. Üldreegel on selline, et mida jahedam on vesi (kevade poole ja sügisel), seda enam eelistab ahven ussi ning lanti hästi ei taha, aga mida rohkem vesi soojeneb, seda paremini hakkavad tööle erinevad landid ja võdikud. Mõistagi saab ahvenat ussiga ka kesksuvel sooja veega, aga sel ajal kipuvad teised söödad olema lihtsalt efektiivsemad.
Ahvena paiknemine sisevetes sõltub püütava kala suurusest, veetemperatuurist, tuule suunast, veekogu põhjaprofiilist, taimestikust ja veel hulgast teguritest, ent suuremate kalade tabamiseks tuleks otsida kohti, mis on soovitavalt kõva põhjaga ning kus lähedal paikneb ka sügavuse muutus. Astangu- ja aukude servad ning randid, soovitavalt veel ojade suubumis- või jõgede ristumiskohas, on reeglina niisugused paigad, kus ahvenatel karjakaupa saaki varitseda meeldib. Näiteks Emajões asuvad väga head ahvenakohad Pede ja Kalli jõgede suudmete piirkonnas. Väiksemates jõgedes ja järvedes leiab ahvenaid sageli ka rampade, vettekukkunud puude jmt lähedusest.
Ka rannikumeres on ahvena arvukus viimastel aastatel niisugune, et seda kala kannatab spetsiaalselt püüdma sõita. Merel saavad kõige enam püügiaega jigi ja microjigi, landid (eeskätt pöörlevad, aga ka voblerid) ning ussiõng, Pärnu lahes ka tonka lohistamisrakendus. Põhiline püük käib suve teises pooles sadamates ja nende vahetus läheduses, eriti Lääne-Eesti, Hiiumaa ja Saaremaa omades, aga ka mujal (märksõnadeks söödavad võdikud ja dropshot). Suve lõpus hakkavad ahvenad tõusma ka jõgedesse, eelistades näiteks suursaartel muudele söötadele tiigerkrevetti. Krevetiga õngitsetakse saarte jõgedes ahvenat kuni hilissügiseni välja.
Ahvenapüük meres on võimalik ka paadist ja landiga, ent see eeldab püügiala ja kalade liikumise väga head tundmist. Niisama hea õnne peale merele minnes on ahvenate tabamine pigem juhuslik. Kui aga õnnestub toituvate triibude parv üles leida, toimivad nii voblerid kui pöörlevad landid ja tabatud kalade mõõt võib olla vägagi ilus.
