Tooted puuduvad
Hinnad sisaldavad makse
- Rullid
- Ridvad
- Tamiilid Nöörid
- Landid
- Talv
- Riided Jalanõud
- Vaba aeg
- Tarvikud
- Konksud
- Ridvahoidjad
- Noad, Tööristad, Lõikelauad
- Polaroidprillid
- Ujukid, Rakendused, Stopperid
- Valguspulgad, Signalisaatorid
- Tinad, Tinakomplektid
- Kotid, Rullikotid, Ridvakotid
- Söödakorvid, Feedrikõrred
- Pöörlad, Karabiinid, Rõngad
- Trossid, Lipsud
- Kahvad, Maimukahv, Sumbad, Kahvapikendused
- Kastid, Karbid
- Rakendused
- Määrded, Puhastusvahendid, Liimid
- Muud aksessuaarid
- Autoklaavid
- Söödad
- Paadid
- Kampaania
- Teenused
Suvine linaski õngitsemine on rahulik ja mõnus tegevus
Suvine linaski õngitsemine on rahulik ja mõnus tegevus, mis aga nõuab kalastajalt mõningaid eelteadmisi ja oskuseid. Sooja kevade korral võib linaskipüügiga algust teha juba maikuus. Püügi kõrghetk jääb tavaliselt juuni lõppu ja juulisse, augustist alates aga hakkab selle kala võtuaktiivsus järk-järgult vähenema, kuid jätkub hooti kuni jahedamate sügisilmade saabumiseni. Harvad pole needki juhud, kui veel septembri lõpus õngitsedes linaski otsa satutakse.
Suviti tuleks linaskit otsida tiheda taimestikuga ja mudapõhjaga aladelt. Eriti meeldivad linaskile penikeele tihnikud. Eestis on kokku 18 liiki penikeeli ja kõik need on teineteisega üsna sarnased; teades aga linaski olemasolust mingis veekogus, tasub otsida ujuva penikeele (lad Potamogeton natans) tihnikuid. Nähes vaikse ilmaga veepinnale kerkivaid tihedaid õhumullikesi, mis kohati katkevad ja mõne aja pärast uuesti jätkuvad, võib olla peaaegu kindel, et tegu on linaskiga. Tavaliselt on mulliridade järgi võimalik öelda ka seda, mitme kalaga on tegu, samuti teha kindlaks kalade liikumissuund.
Linaskit õngitsetakse kas veekogu põhjalt või selle vahetust lähedusest, enamasti 2–3 cm kõrguselt põhjast või ka täiesti põhja pealt. Kuna linask on ettevaatlik kala, tasub selges vees püüdes pöörata tähelepanu ka maskeeringule või õngitseda võimalusel kaugemalt. Ka püüdja käitumine on oluline – liigne ja ettevaatamatu kolistamine (eriti paadist õngitsemisel) võib püügipäeva tundideks rikkuda. Veidi lihtsam on toimetada kohtades, kus vesi on vähem läbipaistev ja kala ei ulatu püüdjat ja tema toimetamisi nägema, samuti hommiku- ning õhtuhämaruses ning kergema tuule puhul, mis veepinna lainetama paneb.
Linaski õngitsemisel kasutatavate söötade valik on lai, ent erinevatel veekogudel toimivad erinevad asjad. Peamiselt kasutatakse vihmausse, kärbsetõuke, magusat konsermaisi; hautatud herneid, maisi- ja viljateri ning kruupe; meega taigent jmt. Kui püüda vihmaussidega, võiks enamikes veekogudes ühele suurele mulla- või ööussile eelistada pigem 2–3 väiksemat sõnnikuussi.
Püügikoha sissesöötmine on linaski õngitsemisel ülimalt soovitatav; võiks isegi öelda, et ilma eelsöötmiseta on linaski tabamine juhuslik. Kuna tegemist ei ole parvekalaga, peab linaski ligimeelitamiseks koosnema sööt parimatest paladest. Selleks sobivad näiteks tükeldatud sõnnikuussid ja erinevate aroomainetega täiendatud kohupiim või kohupiimapasta koos peenema peibutussöödaga, mis linaski ka kaugemalt kohale toob. Kohupiimaga koos toimivad ka kanepi- ja linaseemned (ka purustatud kujul), riivleib jm. Laialt kasutatakse veel ka maisikäkki ja hirsiputru, samuti poes müüdavaid peeneteralisi spets-linaskisöötasid, eriti just peibutussöötmisel. Viimane tegevus on kindlasti vajalik, et kalu püügipaigale tuua ja seal paigal hoida.
Kõige suuremat naudingut pakub linaskipüük kerge lihtkäsiõngega, millel on peen peatamiil ning lips ja tundlik ujuk. Sobiliku ridva pikkus enamikes oludes 6–8 meetrit, kaugemalt ja/või sügavamalt püüdes võib kasutada ka 4–6-meetrist Bologna või match-ritva koos libiseva ujukiga, kuid nendega on halvem (eriti tuulise ilma korral) rakendust püügikohal paigal hoida ja operatiivselt tegutseda – enamasti veavad tuul ja lainetus tamiili sisse looga, see aga raskendab haakimist. Lisaks toimuvad tihti linaski võtud mingis hästi kindlas kohas, näiteks vahetult kupulehe kõrval või taimepuhma servas. Juhtub rakendus sellest kohast paar-kolmkümmend sentimeetrit eemal olema, võib võttu ootama jäädagi.
Kuna mõnusa suvise linaskipüügi puhul pole tegemist sportliku võistlusõngitsemisega, võiks pealiin olla nii 0,20–0,22 ja lips näiteks 0,18 mm-ne. Kui püük käib lihtkäsiõngega, sobivad linaskipüügiks 1–4-grammise tõstejõuga ning kahest punktist jäigalt tamiilile kinnitatavad (s.t mitte libisevad) ujukid, mille raskustamisel võib kasutada nii libiseva tina (oliivi) ja väiksemate tinahaavlite kombinatsiooni kui ka jäigalt kinnitatud haavleid. Viimasel juhul võiks need pealiinil ja lipsul rohkem hajutada. Ujuki tasakaalustamisel tuleb arvestada ka konksusöödaga. Näiteks väga täpselt antennini paika timmitud paarigrammine ujuk upub peaaegu kindlalt, kui konks keskmise suurusega vihmaussiga söödastada. Sellisel juhul tuleb tina vähemaks võtta. Sobiliku konksu suurus sõltub eeskätt kasutatavast söödast ja selle kogusest, jäädes enamasti vahemikku nr 6–12.
Väga olulist rolli linaskipüügil mängib ilm. Hea võtt on tavaliselt soojade ja kindlasti püsivate ilmadega; ilmamuutuse korral võib aga linaski võtt halveneda või katkeda juba paar päeva enne muutust ennast. Sellega on seletatavad ka need käigud, kui püsiva ja ilusa ilma korral võtab kala kas halvasti või ei võta peaaegu üldse. Ka väga palavad päevad ei ole head. Kui aga ilm juhtub olema parajalt soe ja hooti tibutab veel ka kerget suvist vihma, on õige aeg nurgast ridvad haarata ning sammud linaskile seada.
Laias laastus võtab linask suvisel ajal kõige paremini päikesetõusust kella 9–10-ni ja õhtusel ajal paar-kolm tundi enne päikseloojangut, ent nagu on erinevatel veekogudel erinevad linaski võtumaneerid, nii erinevad tihti veekoguti ka võtuajad. Osadel järvedel võib ilusaid saake tabada ka öösel. Et tabatud kalu püügi lõpuni elusana hoida, tuleks kindlasti kaasa võtta korralik sump.
