Sügisesed püügid - Lest, Luts

Sügisel muutuvad ilmad päev-päevalt jahedamaks, päevad lühemaks ning kalastaja elu ebamugavamaks, kuid õnge- või spinninguritvu ei pea veel ära panema. Need, kes suudavad külma tuult ja vett trotsida, võivad koju tulla vägagi kena kena saagiga. Mis kalu ja millega sügisel püüda?

Lest

Lestad on terve suve korralikult toitunud ja rasva kogunud, sügisel on nad parajalt paksud. Kaldalt püüdmiseks on tuntuimad paigad vast Pereküla rand ja Kalana sadam Hiiumaal. Paadi olemasolu laiendab püügiala tuntavalt, siis on võimalik lesta püüda kõikjalt, kus teda rohkem liigub.

Lestapüügi varustus on üsna lihtne. Vaja on niisugust ritva, millega jõuab sööda lestani välja visata – kaldalt püüdes on sobilik pikem ja võimsam ritv (palju kasutatakse näiteks lihtsaid klaasfiibrist karbiritvu), paadipüügiks sobib pea igasugune malakas. Rullil võiks olla keskmist mõõtu monofiil, lipsuks sobib 0,30–0,32 mm monofiil. Konks võib olla üsna suur, näiteks nr 4 ja parem on, kui konksusäärel on kidad, mis sööda kindlalt kinni hoiavad.

Lestarakendusi tehakse mitut moodi ja selle põhjuseks on eeskätt lipsude sassimineku vältimine. Levinuim on kõige tavalisem tonkarakendus, kus tina on jäigalt liini lõpus, sealsamas on ka alumine lips ja liini peal teine. Teine levinud rakendus on selline, kus lipsud pannakse tinast kõrgemale, kuid nii pikad, et need ulatuvad tinast kaugemale, siis satub sööt ikka kindlasti põhja peale. Kolmandas versioonis pannakse lipsud tinast kõrgemale, kuid nii, et need jäävad raskusest lühemaks ja ei ulatu omavahel kokku. Neljandas rakenduses kasutatakse libisevat tina, mille järel kinnitatakse liinile kolmnurkne traathark, mille mõlemasse otsa seotakse lips. Viimase kahe rakenduse puhul kasutatakse lühikesi, 15–20 cm pikkuseid lipse ja need rakendused lähevad kõige vähem sassi.

Lestasöödaks kõlbavad krevetid ja kilutükid, aga kui kilu saada ei ole, võib kasutada ka räimetükki. Lest on eelkõige öise eluviisiga kala, parim võtt algab enamasti pimeduse saabudes.

Soovituslik varustus

Luts

Sügisesse jääb kalamehe jaoks üks tobe aeg, kus jääd veel pole ja vabast veest ka nagu õieti enam püüda ei saa. Selle tühimiku saab edukalt täita ööpimeduses lutse kimbutades. Kui sügis on jahe ja vesi jahtub kiiresti, muutuvad lutsud aktiivseks juba oktoobris ning alustavad teekonda kudeplatside poole, olles sel ajal ka põhjaõngega edukalt püütavad. Parim aeg lutsupüügiks põhjaõngega on aga novembri algusest kuni jõgede jäätumisen, mil jõgedesse tõusevad suured merelutsud.

Kõige tähtsam moment hilissügisese lutsupüügi juures on õigel ajal õiges kohas olemine. Alustuseks tuleks leida kruusase või kivise põhjaga jõelõik. (Tihti asuvad sellised paigad sildade juures, kuna silla ehitamise ajal satub osa kive paratamatult ka vette.) Kohaliku lutsu püüdmiseks sobivad ideaalselt madalamapoolsed vaikse vooluga kohad, kuhu kala tuleb pimedas toituma. Hea, kui sellise koha juures leidub ka mõni sügavam auk. Hästi töötavad veevoolude kohtumise alad või paigad, kus jõkke suubub mõni oja, mis toob värsket vett. Hoopis teisiti käitub jõgedesse kudema tõusev suur mereluts. Kuna tõusva kala eesmärgiks on kudemine, ei välju ta rände ajal reeglina jõe peamisest voolusängist, isegi mitte siis, kui seal on toitu. Tõusva kala püügil annab sageli tulemusi püük kiire ja aeglase voolu piirimailt.

Lutsupüügil pole tarvis peent ja kallist varustust. Hästi sobivad lihtsad ja odavad 2,4–2,7-meetrised ridvad – pikemate malakate järele vajadus puudub, kuna pikki ja ülipikki heiteid (nagu näiteks lestapüügil kaldalt) pole tarvis sooritada. Samuti ei ole eriti tähtis ridva tundlikkus. Kuna püügil kasutatakse sõltuvalt kohast, voolu tugevusest jne tinasid kaaluga 60–120 g, võiks vastav olla ka kasutatava ridva heitevõimsus.

Rull on lutsu tonkapüügil vajalik ainult selleks, et aeg-ajalt söötasid kontrollida ning kalad välja kerida. Täiesti vabalt võib kasutada kõige odavamaid kettaid. Pealiiniks sobib tavaline 0,35 mm-ne ja lipsuks 0,30 mm-ne tamiil. Ainus põhjus, miks lips on pealiinist peenem, on see, et kui konks jääb põhja kinni, kaotab kalamees ainult konksu, mitte kogu rakenduse. Konksud võivad olla üsna suured, näiteks nr 2.

Signalisaatoriteks võib kasutada nii kellukesi kui valguspulki. Kellukeste puuduseks on see, et öösel on ainult helina põhjal väga raske aru saada, millisel ridval oli võtt (eriti siis, kui reas on mitme mehe tonkad), samas valguspulgaga varustatud ridvaotsa liikumine on kohe näha ka ilma pealambita. Veel peaks kindlasti kaasas olema mugav ja võimas pealamp (kuna ilma selleta on väga raske isegi konksu söödastada), mugav tool ja termosetäis kuuma teed või kohvi.

Lutsupüügil kasutatakse söödana usse, kalatükke ja liha. Hästi töötavad ka näiteks kanasüdamed, mis püsivad hästi konksul ning meeldivad lutsule väga.

Kuigi püük käib pimedas, võiks püügikohale jõuda valges – siis on võimalik kõik asjad käe-jala järgi paika sättida ja nii hilisemaid probleeme vältida.

Soovituslik varustus